Sõitsin möödunud kolmapäeval praamiga Rohukülast Heltermaale, et külastada Hiiu Folki. Istusin laua taga, mõtisklesin eelseisva ettekande teemal. Eemal kostis torupillimäng. Meenus, et olin moluraamatust lugenud, et rahvapillimehed "kutsuvad" praamisõidul Hiiumaa külalisi folgile. Tore. Meeleolukas.
Kõrval lauas kummardus mees oma naisele lähemale ning ütles kõva häälega talle kõrva, et: "/.../ ütleb selle kohta, et andetutele peab ka mingi võimalus jääma." Tundmatu mees oli oma naisele tutvustanud olukorda, põhjendanud omal viisil torupillimehe olemasolu. Isemisi mõtlesin, et hea, et nende väike laps oli mängunurgas askeldamas ja ei kuulnud sellist mõtteavaldust.
See, keda tsiteeriti, on Eesti muusikaelus üks võtmeisikuid.
Mul tekkis endamisi mitu küsimust. Neist põletavam oli - kas võtmeisikute tasandil mõeldaksegi nii või on tegemist juhusliku kitsarinnalisusega (millesarnaseid olen siiski siit-sealt sageli kuulnud)? Minu jaoks andis see tsitaat selge pildi olukorrast, kus me ei tea ja ei mäleta enam, KES on (on olnud) rahvapillimees ja mis sõnumit ta kannab. Ka rahvapillimeeste seas on olnud ja on ka hetkel hinnatumad muusikaliselt andekaimad, vähem andekatel siin lööki ei ole. Miks arvatakse automaatselt, et kui tegeled süvamuusikaga, oled andekas? Selline suhtumine meie oma inimestesse ei ole aus.
 |
| Juhan "Torupilli Juss" Maaker Hiiumaalt. Foto: www.folk.ee |
Baltica 2016 tõstab au sisse rahvapillimehed, kes väärtustavad oma staatust olla rahvapillimeheks ning on selle üle uhked. Ja kes soovivad oma muusikaga olla kasulikud kaaslastele.
Kui soovite teada saada, kes on ajaloos olnud rahvapillimees, siis ärge mööduge ühest huvitavast raamatust - "Äratusmäng uinuvale rahvamuusikale. August Pulsti mälestusi" (koostaja Krista Sildoja, väljaandja Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, 2014)
No comments:
Post a Comment